2013 – filtreerimisest põhjalikumalt

2012 aasta kevadel tegin suure filtri kapitaalselt ringi, sellest pikem jutt siin. Samas pole ma siiamaani internetist leidnud veel põhjalikku eestikeelset artiklit selle kohta, milleks üleüldse mingi filtrikomponent hea või tarvilik on. Siinkohal järgneb piltide ja pikemate kommentaaridega kokkuvõte nii sel kevadel tehtud täiendustest, kui ka minu kogemustest filtreerimise alal.

Filter_aprill_13

Tiigifiltril on 2 peamist eesmärki, mida aeg-ajalt kiputakse omavahel sassi ajama või emba-kumba isegi unustama: mehaaniline ja bioloogiline filtreerimine.

Mehaanilise filtreerimise käigus eemaldatakse veest sinna sattunud tahked osakesed (kalade väljaheited, söömata kalasöök, basseini sattunud õietolm, taimeosakesed jne). Erinevaid võimalusi efektiivseks veepuhastuseks on kümneid, alustades lihtsate settekambritega, jätkates filtrisvammidega ning lõpetades ringipöörlevate ning pidevalt survepesuga pestavate imepeenikeste traatvõrkudega.

Bioloogiline filtreerimine on protsess, mille käigus vees sisalduvad keemilised ühendid (ammoniaak ja nitritid) töödeldakse ümber nitraatideks, mis omakorda tarbitakse taimede või anaeroobsete bakterite poolt.

Seega – saavutamaks kaladele ideaalset elukeskkonda, peab filter või filtrite komplekt hakkama saama mõlema protsessiga.

Mehaaniliseks filtreerimiseks olen oma basseinide puhul kasutanud enamasti erineva poorsusega svamme, mille suurim miinus on see, et kevadel, kui ringi lendleb suurtes kogustes õietolmu, tuleb neid vee puhtuse säilitamiseks puhastada iga 3-4 päeva tagant. Vastasel korral svammid ummistuvad, gravitatsioonijõul täituvast filtrist suudab pump vett rohkem ära lüüa, kui peale tuleb ning tekib reaalne oht, et basseinist hakkab vesi kuskilt üle äärte jooksma. Loomulikult on võimalik ehitada isetäituvaid süsteeme jne, kuid hetkel kirjeldan siiski enda basseinis täna valitsevat olukorda.

Harjad_aprill_13

2012 aasta suvel otsustasin esimeses kambris asuvatest svammidest loobuda ning asendasin need harjadega. Harjade suurimaks plussiks on nende puhastamiskiirus – vajadusel lihtsalt natuke vees raputada ja suurem sodi pääseb lahti. Lisaks eelnevale on filtri esimene osa ka settekamber – vesi küll keerleb siin üsna suure hooga, kuid samas settib mõne nädalaga kambri põhja lausa 3-4 cm paksune mudakiht. Selle pidev eemaldamine ei ole väga oluline, kuna selle sees hapnikuvaeses tsoonis elavad bakterid, kes biofiltreerimise osale kaasa aitavad.

Bio Block

Teises kambris oli varasemalt staatiline meedia, ehk bio-block. Kuna see mehaanilises filtreerimises oluline komponent ei ole, sai see 2013 a kevadel välja vahetatud ning asendatud 100 liitri ringiheljuva biomeediaga. Bioloogilise filtreerimise osas on tänapäeval üks kuluefektiivsemaid meetodeid nn. moving bed tehnoloogia, mis tähendab spetsiaalse ehitusega plastmassividinate ringiajamist selleks ettenähtud kambris. Maksimaalse tulemuse saavutamiseks pumbatakse antud anumatesse veel lisaõhku, et materjal rohkem roteeruma hakkaks ning bakterikooslustel sobiv kasvupind oleks. Antud meedia on tänu vee ringiliikumisele isepuhastuv – ehk siis ummistusi ei teki, vanad bakterikolooniad surevad, tehes ruumi uutele.

KNS Media

Selleks, et sobiv keemisefekt tekiks, on meedia tootja andmetel vaja lisahapnikku vähemalt 40L/min. Minu õhukompressor lööb 80/L min ja loomulikult vaja kogu läbivoolav õhk võimalikult peenikesteks mullikesteks jagada. Seda teevad spetsiaalsed õhukivid. Täna keerleb filtri 2. ja 3. kambris ringi kokku 300 L “KNS” biomeediat, millel kokku on aktiivset filtripinda ~250 m2.

airstones

Arvestades, et tiigi enda pindala on natuke üle 18m2, oleks justkui varu küll. 50L meediat, õigemini seal peal kasvav bakter, suudab päevaga ümber töötada ca 250 gr kalatoitu (või jäätmeid), seega minu filtri hetke maksimumsuutlikkus oleks 1,5 kg toitaineid päevas. Hetkel saavad kalad 3-4 peotäit (ca 250 grammi) graanuleid päevas ning testid näitavad, et nitraate vees praktiliselt polegi.

Filtri viimases kambris asuvad basseini ja oja tsirkulatsioonipumbad ning nendele eelneb veel 3 “Japan mat” tüüpi filtrimatti. Seda sorti matti kasutatakse Jaapanis laialdaselt nii biofiltreerimise osas, kui ka vee lõplikuks poleerimiseks. Ülalmainitud õietolmu tippajal kipub ka see matt pikapeale (2-3 nädalat) ummistuma, kuid erinevalt tavalisest svammist saab seda väga lihtsalt ka ilma survepesurita puhastada.

Lisaks suurele filtrile annavad vee puhtuse saavutamisel oma panuse ka veel UV-lamp ning basseinis ja ojas kasvavad taimed.

Olen aastaid rohelise veega võidelnud, selle tekkepõhjus on enamasti kõikjal sarnane – vesi on hapnikuvaene, toitaineterikas ja bassein asub otsese päikesevalguse käes. Lisahapniku lisamine pole siiamaani soovitud edu toonud, seega otsustasin sel kevadel paigaldada 25W UV lambi, mis peab hakkama saama kuni 18 m3 mahuga tiigiga. Nii nagu kirjad karbil lubasid, ka asjad läksid – mõne päevaga selgines vesi niivõrd, et paistab ka sügavaimas osas olev põhjatrapi poleeritud kaas… Miks ma küll seda omal ajal mustaks ei taipanud värvida? 🙂

Taimekasvatuse kohta koibasseinis kirjutasin eraldi artikli, kuid mainin ka siin ära – ojakeses asuv märgala/settekamber on igati omal kohal, vesiroos ja iirised kasvavad seal väga edukalt. Suve jooksul eemaldan sealt basseinitolmuimejaga paar korda üleliigset setet ka, muidu taimed muutuvad liiga mugavaks 🙂

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *